Merci kaelakeed

Disainimuuseumi sünnipäeval oli erinevaid töötubasid, kus sai igasuguseid asju katsetada. Kui võimalus on siis ma alati proovin kõike asju teha.

Seal sai teha klaasipulkadest kaelakeesid. Nii kohe kui ma neid nägin seondusid need mulle merci šokolaadidega ja seonduvad siiamaani.

Tegvust tegelikult väga polnudki. Kerisid pulgale tinapaberi ümber, panid paela vahele. Tilgutasid vette marble värve ja siis tõmbasid oma klaasijupiga selle seest läbi.

Edasi jäi vaid oodata, millal see ära kuivab. Et vesi ära puhastada, saime ka paberid samast segust läbi tõmmata.

Kuna ma ei suutnud otsustada, kas ma tahan pikka või lühikest pulka, punast või sinist värvi, siis tegin kaks tükki.

Mulle endale tundub, et kaelakeena ma neid küll ei kanna, aga ära ehk kuluvad ikka. Saab võtmehoidjaks teha vms.

Jõulu paljastused – kõrvarõngad

Eelmine kord jäid poole näitamisega õetütarde kingid. Tahtsin karbi sees peidus olevatest kingitustest veidi pikemalt rääkida.

Et kingitust välja “teenida” käisin ühel korral Galeriis Pink näitust tutvustamas. Selle eest sain võimaluse natuke klaasi sulatada.  Kusjuures nüüd tuleb mulle meelde, et see pole mul esimene klaasi sulatamine. Pean ülejäänud vidinad ka endale silma ette panema, et need ka ükskord blogitud saaksid.

Igatahes kui jutt klaasi sulatamisest tuli siis ma otsustasin, et teen õetütardele kõrvaõngad. Ühe klaasikunstniku killu kogus sobramine on üllatavalt mõnus tegemine On mida valida ja kokku sobitada. Kõrvaõngaste juures lähtusin sellest, et üritasin ära arvata õetütarde maitseid värvide ja nende koosluste kohta.

Vanemale õetütrele meeldib roheline. Kuna mul  endal oli imeline roheline klaas olemas siis jäi välja valida “ainult muu kraam” .  Tükk aega ei leidnud seda õiget kombinatsiooni. Lõpuks otsustas kõik punane klaasniit, see lihtsalt sobis imehästi rohelisega kokku. Lisasin veel tumepunase klaasitüki ja pisikese tumerohelise ja oligi “Superluks”.

Kuna toas oli “jälle pime” siis ei suutnud ühtki väga õiges toonis pilti kätte saada.  Igatahes välguga pildil on värvid enamvähem.. aga no välgu laigud ei peaks seal teps mitte olema. Ilma välguta pildil on värvid ülivaled. Selle kohta vist öeldakse – saamatu fotograaf

Mässamist oli üksjagu. Kui kooslus oli paika pandud, läksid klaasitükikesed ahju. Järgmisel korral lihvisin neid päris korralikult, et need saaks ühe suuruseks ja ühe kujuga. Peale seda panime need veel kora ahju, et servad ei oleks teravad.

Järgmiseks “mureks olid hõbedast tarvikute leidmine.  Kõigepealt sain mingid tükid, mida kõrvarõnga taha kleepida. Need polnud küll päris selleks otstarbeks mõeldud… aga lõikasin ühe pisikese jubina ära, lihvisin natuke ja kleepisin klaasiliimiga klaasitüki taha. Karnaluksist ostsin hõbedast konksud ja lootsin, et sellega ongi kõik OK. Aga tuli välja, et üht vahetükki oleks siiski veel vaja. Kuna aega enam polnud seda otsima minna siis keerasin selle tavalisest traadist. Aga lubadus on selline, et ma võin selle tüki kunagi hõbetraadist keerata

Üks kõrva pilt ka

Vanema õetütre kink sai selline.

Nooremale õetütrele valisin kõvarõngaste alusklaasiks läbipaistva. Lisasin musta klaasi, millel oli sinine sädelus ja punase klaasniidi.

Minu meelest said mõlemad täitsa armsad. Kaua tehtud kaunikesed

Noorema õetütre kink.

Klaaspross

Ükskord käisin Galeriis Pink klaasi sulatamas. Esimesed katsetused tulid nii nagu tulid… sest mul polnud ju õrna aimugi, kuidas klaas sulades käitub. Katsetasin siis erinevate toonidega. Proovisin lõigata erinevaid kujundeid ja neid kokku sobitada.

Tegelikult oli hulk mässamist. Niisama mõeldes tundub see lihtne… aga hakkad asju sobitama.. siis vaatad et see pole ikka päris see… tõstad tükikesi ümber ja vaatad… see värv ikka ei sobi siia jne.

Tegin neli “klaasikildu” , millest siis ühest on pross valminud. Teised seisavad niisama. Ühest tahan endale kaelakee teha… aga pole suutnud välja mõelda kinnitust mis näeks hea välja… ja nagu ikka pole aega ka väga selle jaoks olnud Kaks ülejäänut on veel ideeta… aga need näevad piisavalt vahvad välja et neist midagi teha.

Klaasi sulatamisel tuleb eelkõige silmas pidada seda et need sulavad natuke suuremaks. Muster täpselt samamoodi. pisikestest täpidest saavad väiksed mummud jne. Sellepärast oli  eriti lahe oodata, mis välja tuleb. Algul olin nagu ikka pisut pettunud. Aga natuke aega harjudes ja vaadeldes jäin tegelikult isegi täitsa rahule. Esimese korra kohta pole häda midagi

Prossi tegin emmele sünnipäevaks. Valisin sellised värvid mis talle meeldivad ja need sobisid uskumatult hästi. See klaasikilluke oli tõeliselt ilus. Natuke soperdasin selle prossinõelaga ära. Oleks pidanud ringi käima ja parema otsima. Fotol paistab see eriti inetult välja, kuna lilla triip paistab väga hästi läbi. Päris elus on seda märksa vähem näha.

Alusklaasiks panin läbipaistva. Sinna peale panin tumelilla klaasikillu. All on roheline klaasikild ja roheline klaasiniit. Üles raputasin pisut klaasipuru.

Igavesti mõnus mässamine oli